Armastusega täidetud huvi ja aktsepteerimine iga üksiku lapse suhtes on enesestmõistetav.
Vaba, juhendamata mäng lihtsate mängumaterjalidega on varajase lapsepõlve oluline osa.
Väikelapsed õpivad matkimise, meeltekogemuste rohkuse ja liikumise abil. Nad tahavad oma füüsilist ja sotsiaalset ümbrust aktiivselt uurida. Kasvukeskkond peab sisaldama piire, struktuuri ja kaitset, kuid samuti võimalusi väljakutseteks ja riskideks.
Tegelikud, reaalsed kogemused virtuaalsete muljete asemel aitavad lapsel leida tervet suhet maailmaga.
Kunstilised tegevused (lugude jutustamine, etendused, muusika, joonistamine ja maalimine, voolimine, salmid) toetavad fantaasia ja loovuse tervet arengut.
Mõtestatud praktiline töö nagu toidu valmistamine, küpsetamine, koristamine, aiatöö ning käelised tegevused pakuvad võimalust inimlike võimete arendamiseks. Seejuures on tähtis pigem protsess kui tulemus.
Kindel päeva-, nädala- ja aastarütm pakub kindlust ning elu seoste ja terviklikkuse tunnetust. Aastaajaga seotud ja teisi pühasid tähistatakse vastavalt konkreetsele kultuurile.
Lapse terve areng kulgeb kõige paremini harmooniliselt toimivas kogukonnas, kus lapsevanemate, õpetajate ja laste vahel valitsevad head suhted.
Waldorfpedagoogika on humanistlik lähenemine pedagoogikale, mille aluseks on austria-saksa filosoofi ja haridusuuendaja Rudolf Steineri (1861-1925) välja arendatud inimeseõpetus ehk antroposoofia. Pedagoogika tugineb terviklikul ehk holistilisel inimesekäsitlusel, mis vaatleb inimese keha, hinge ja vaimu arengut tervikseostes kogu elukaare jooksul.